Ei noh, sedamoodi paistab ähvardavat meid küll...
Ma jumaldan lund. Hirmsat moodi armastan kohe. Eks enamjaolt vast sellepärast, et ma ise seda rookima ei pea (korterielul on omad hääd küljed kah!). Lumega on rõõmus ja valge, pori pole näha ja ei tekita novembrilist masendust. Aga nati nagu ää hakkab tüütama see ilmlõpmatu lumetuisk, vahepeal võiks nagu rohelist rohtu ja kuumemat päikest kah olla... Ja kingi tahaks jalga panna saabaste asemel, muidu need kuluvad hoopiski ärr ja pole järgmisel talvel jälle miskit normaalset jalga panna. Ja mantli tahaks vahelduseks kappi puu peale rippuma panna, las puhkab. No võiks ju juba?
Vanasti olin ma iga jummala aasta hirmvihane selle peale, et ma oma isiklikku sünnipäeva sobilikul nädalavahetusel pidada ei saanud, sest leninlik laupäevak rikkus kogu lõbu ja ei lasknud mitte aastajagu vanemaks saamist nautida. A kui tänavu tahaks laupäevakut teha, siis mida peaks koristama? Praht na jäätanud seal liustiku all hoovi peal.
Ehk saaks nüüd varsti ikka kevadet ka?
Ja teeks ikka juulis suve, ah?
No comments:
Post a Comment